Puue kui tabu
Esimesed puude määratlused tulenesid sellest, et inimesel oli midagi viga (nt inimene ei näe) või tal oli midagi puudu (nt jalg) Teda ei peetud normaalseks ühiskonna osaks. Sellest tulenes kahekordne probleem:
*objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta
*subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta ikka paaria seisusesse.
Puue kui tabu näitena saab välja tuua Sparta linnriigi, kus laps oli linna omand. Kui sündis puudega laps, siis vanemad olid sunnitud ta mäe otsa viima ja maha jätma, mõnede allikate järgi ka kaljult alla viskama. Roomas kasutati puudega inimeste tähistamiseks sõna `monstrum`. Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti, kus puudega inimesed oli kogukonna mure. Kogukond paraku ei suutnud võrdväärselt puudega inimese kohelda ja tekksid terminid nagu külaloll. Samuti on Piiblist mainitud puuet kui karistust. (Kikkas 2009)
Esimesed puude määratlused tulenesid sellest, et inimesel oli midagi viga (nt inimene ei näe) või tal oli midagi puudu (nt jalg) Teda ei peetud normaalseks ühiskonna osaks. Sellest tulenes kahekordne probleem:
*objektiivselt puudusid võimalused ja oskused inimese olukorda muuta
*subjektiivselt pandi "teistsugune" inimene nii kõvasti raamidesse, et isegi puhtfüüsiliselt õnnestus tema olukorda muuta, jäi ta ikka paaria seisusesse.
Puue kui tabu näitena saab välja tuua Sparta linnriigi, kus laps oli linna omand. Kui sündis puudega laps, siis vanemad olid sunnitud ta mäe otsa viima ja maha jätma, mõnede allikate järgi ka kaljult alla viskama. Roomas kasutati puudega inimeste tähistamiseks sõna `monstrum`. Tabu-ajajärgu teise, pehmema perioodina võiks vaadelda eelmise mudeli sotsiaalsemat varianti, kus puudega inimesed oli kogukonna mure. Kogukond paraku ei suutnud võrdväärselt puudega inimese kohelda ja tekksid terminid nagu külaloll. Samuti on Piiblist mainitud puuet kui karistust. (Kikkas 2009)
Puue kui tervisehäire
Alates renessanssist oli puudest arusaam kui millestki katkisest. See tähendas, et seda on võimalik parandada, puue ei olnud enam inimesele alatiseks määratud. Selle määratlusega võrdsustati erivajadusega inimest kui haiget inimest, mitte enam puuet kui needust või ülimat karistust. Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivseja teovõimetu inimese rolli. Tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema ainult arstid, kes puuetega inimest terveks ravisid. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel, mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänapäevani. 19. sajandi teisel poolel tekkis liikumine nimega eugeenika, mille põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad" (nii oli tegemist omalaadse tõuaretusega). Näitena saab tuua Natsi-Saksamaal massiline juutide hävitamine ja Nõukogude Eestis puuetega laste panemine kinnistesse asutustesse.
(Kikkas, 2009)
Puue kui ühiskonna probleem
20. sajandi teisel poolel esile tõusnud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele.Sotsiaalne mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (nt kuuldeaparaadid, kõrvaimplantaatid nägemisabivahendid, laser-silmalõikus, ortopeedilised abivahendid, mehaanilised käed-jalad). Tänapäeval on olemas erinevaid puudekäsitlusi, kuid nagu alati leidub äärmuslikke vaatekohti. Näiteks ultrasotsiaalne mudel, kus et raske liikumispuudega inimene, kes üritab käima õppida, käitub valesti, sest süüdi on ju ühiskond ja seepärast on karkudega käia üritamine reeturlik tegevus, sest inimene allub survele ja üritab käia. Puue kui ühiskonna probleem keskendub aina rohkem institutsioonide asutamisele, mis tegeleb antud probleemiga. Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäänud handicap/invaliidsus välja ning piirdutakse kahe terminiga – tüüpiliselt tähistab "impairment" ehk puue inimese füsioloogilist seisundit (puuduv käsi) ja "disability" ehk erivajadus ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (lünklik haridus, tööpuudus). (Kikkas, 2009)
Puue kui eluviis
Aina rohkem inimesi suhtub oma puudesse kui normaalsesse olekusse. Samuti on tavapärasuse saavutanud prillikandjad või vähese juuksekasvuga inimesed. Tänapäeva on esile kerkinud iseseisva kultuurirühmana kurdid, kellel on oma viipekeel ja eripärase mõisteruum. Samuti kasutavad osad neid rahvusnimetusena suuretähelist Deaf´i. Kõige äärmuslikum näide antud kultuurirühma esindejatest on see, et osad kurdid vanemad üritavad teadlikult saavutada olukorda, kus nende järeltulija oleks samuti kurt. See tekitab aga suuri eetilisi probleeme. (Kikkas, 2009)
Alates renessanssist oli puudest arusaam kui millestki katkisest. See tähendas, et seda on võimalik parandada, puue ei olnud enam inimesele alatiseks määratud. Selle määratlusega võrdsustati erivajadusega inimest kui haiget inimest, mitte enam puuet kui needust või ülimat karistust. Teisalt aga pani selline lähenemine puudega inimese üha enam passiivseja teovõimetu inimese rolli. Tema tervise parandamise eest pidid hoolitsema ainult arstid, kes puuetega inimest terveks ravisid. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel, mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänapäevani. 19. sajandi teisel poolel tekkis liikumine nimega eugeenika, mille põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma (ja üldse ühiskonnaelus domineerima) vaid "parimad esindajad" (nii oli tegemist omalaadse tõuaretusega). Näitena saab tuua Natsi-Saksamaal massiline juutide hävitamine ja Nõukogude Eestis puuetega laste panemine kinnistesse asutustesse.
(Kikkas, 2009)
Puue kui ühiskonna probleem
20. sajandi teisel poolel esile tõusnud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele.Sotsiaalne mudeli järgi peab ühiskond muutuma kõigil tasanditel selliseks, et inimeste erisused ei takista neil selles osalemast (nt kuuldeaparaadid, kõrvaimplantaatid nägemisabivahendid, laser-silmalõikus, ortopeedilised abivahendid, mehaanilised käed-jalad). Tänapäeval on olemas erinevaid puudekäsitlusi, kuid nagu alati leidub äärmuslikke vaatekohti. Näiteks ultrasotsiaalne mudel, kus et raske liikumispuudega inimene, kes üritab käima õppida, käitub valesti, sest süüdi on ju ühiskond ja seepärast on karkudega käia üritamine reeturlik tegevus, sest inimene allub survele ja üritab käia. Puue kui ühiskonna probleem keskendub aina rohkem institutsioonide asutamisele, mis tegeleb antud probleemiga. Sotsiaalsemates käsitlustes on üha enam jäänud handicap/invaliidsus välja ning piirdutakse kahe terminiga – tüüpiliselt tähistab "impairment" ehk puue inimese füsioloogilist seisundit (puuduv käsi) ja "disability" ehk erivajadus ühiskonna võimetust selle probleemiga toime tulla (lünklik haridus, tööpuudus). (Kikkas, 2009)
Puue kui eluviis
Aina rohkem inimesi suhtub oma puudesse kui normaalsesse olekusse. Samuti on tavapärasuse saavutanud prillikandjad või vähese juuksekasvuga inimesed. Tänapäeva on esile kerkinud iseseisva kultuurirühmana kurdid, kellel on oma viipekeel ja eripärase mõisteruum. Samuti kasutavad osad neid rahvusnimetusena suuretähelist Deaf´i. Kõige äärmuslikum näide antud kultuurirühma esindejatest on see, et osad kurdid vanemad üritavad teadlikult saavutada olukorda, kus nende järeltulija oleks samuti kurt. See tekitab aga suuri eetilisi probleeme. (Kikkas, 2009)
Ülesanne on täidetud, viitate õigesti, aga ärge palun unustage, et viitamisel tuleb alati lõppu panna ka kasutatud allika täispikk nimetus koos veebiviite ja loetud ajaga.
ReplyDelete